Õhksoojuspumba tööpõhimõte on lihtne: seade võtab välisõhust energia ja muudab selle siseruumides kütteenergiaks. Et tavatingimustes ei saa soojus üle kanduda külmemalt soojemale, tuleb seda „pumbata“. Pumpamiseks kulutatav elektrienergia ongi õhksoojuspumba ainus kulu, sest kütteenergia saadakse välisõhust. Õhksoojuspump suurendab küll majapidamise elektritarbimist, kuid tänu suurele kasutegurile (soojustegurile) saavutatakse märkimisväärne küttekulude kokkuhoid.
Eriti selgelt saab õhksoojuspumba kasulikkust võrrelda siis, kui varem on köetud elektriga (nt elektriradiaatoritega). Aga ka gaasi, õli või kivisöega küttes pole keeruline kokku arvestada, kui palju raha kütteperioodil vaja mineva kütteaine ostmiseks kulus, ning võrrelda seda soojuspumba poolt tarbitava elektri maksumusega.. Keeruline on õhksoojuspumba elektrikulu mõõta ja võrrelda üksnes siis, kui köetakse küttepuudega, mis pärinevad oma metsast: selles võrdluses jääb õhksoojuspump tõesti alla, kui me just ei arvesta hinna sisse ka oma tööd.
Kui suurt säästu õhksoojuspump siiski annab?
Päris nii lihtsalt sellele küsimusele vastata ei saa, sest kütmiseks vajalik energia sõltub paljudest faktoritest (maja soojapidavus, suurus, kuju, asukoht jne) ning õhksoojuspumbaga saavutatav kokkuhoid omakorda soetatava mudeli tehnilistest parameetritest.
Soojuspumba efektiivsust näitab sesoonne soojustegur (kütteperioodi keskmine soojustegur), mida märgitakse lühendiga SCOP. Sesoonne soojustegur näitab, mitu korda kulutab soojuspump elektrienergiat elekterküttest vähem sama koguse soojuse andmiseks kindla ajavahemiku (näiteks kütteperioodi) vältel. Ehk siis SCOP = väärtuse saame jagades kütteperioodil soojuspumbast saadud soojusenergia : kütteperioodil soojuspumba poolt kasutatud elektrienergiaga.
Eestis valitakse õhksoojuspumba võimsus enamasti nii, et 10–15% vajalikust soojusenergiast köetakse juurde toetava kütteallikaga, milleks võib olla ahi, küttekatel, elektriradiaator või mõni muu kütteliik. Kuna osa soojust tuleb toetavast kütteliigist, siis kogu küttesüsteemi SCOP on selle võrra väiksem.
Pakasega õhksoojuspumba hetkeline soojustegur (COP) küll langeb, ent parimate õhksoojuspumpade COP on 2 või rohkem isegi välistemperatuuril −25 °C. See tähendab, et ka väga külma ilmaga annab õhksoojuspump kaks korda rohkem kütteenergiat, kui elektriga küttes. Õhksoojuspumba COP langeb seda rohkem, mida külmem on välisõhk. Kompressoril on üha raskem välisõhu soojusenergiat muuta kasulikuks kütteenergiaks. Välistemperatuuril -30 kraadi läheneb COP ühele ja õhksoojuspumbaga kütmine ei ole enam otstarbekas. Elektritarbimisega võrreldes annab soojuspump samavõrra soojust kui elektriradiaator.
Õhksoojuspump pehmendab ebameeldivaid hinnatõuse
Viimase viieteiskümne aasta jooksul on Eesti turg üle elanud mitmeid väga suuri hinnatõuse. Iial ei või teada, kuidas maailmaturul fossiilsete kütteainete hinnad liiguvad. Ei saa ka ette näha valitsuse poolt määratavaid aktsiisitõuse. Õhksoojuspump ei anna kaitset küll elektrihinna tõusu vastu, sest vajab töötamiseks elektrienergiat, kuid kindlasti aitab pehmendada suuri kütuste hinnatõuse võrreldes nendega, kes kasutavad fossiilsetel kütustel baseeruvaid kütteseadmeid. Arvestades, et soojuspumbatehnoloogiat kasutatakse üha laialdasemalt, siis toimub selles valdkonnas äärmiselt kiire areng, mille tulemuseks on üha efektiivsemad ja energiasäästlikumad soojuspumbad.
